AVORIA tehase külastus.
Pikem lugemine, haara kohv, tee või limonaad :)
Külastasin paar nädalat tagasi Saksamaal asuvat Avoria e-vedelike tehast.
Tehasehoone on uus ja kaasaegne, täis uhket uut tehnikat, millest räägin kohe lähemalt. Avoria on asutatud aastal 2010 ja on tootnud kõrgeima kvaliteediga e-vedelikke sellest ajast saadik. Tehasel on selle tõestuseks ette näidata ka sertifikaadid: ISO 9001 kvaliteedijuhtimissüsteemi standard ning mis kõige olulisem, HACCP (Hazard Analysis and Critical Control Point), mis tagab kõrgeima hügieenilise puhtuse toiduainetega töötamisel. Seal võib uhkelt öelda: Made in Germany!
Esimese asjana peab ära mainima selle, et seda tehast pole ehitatud nii, nagu enamik tehaseid, kus on olemasolevasse hoonesse tassitud sisse tehnika. Vastupidi, piltlikult võib öelda, et tehase ümber on ehitatud hoopis maja. See tagab juba algusest selle, et kõik kommunikatsioonid ning tootmise, pakendamise ja transpordi protsessid on täpselt paigas. Hoone esimeses osas asuvad kontoriruumid, klientide vastuvõtmise ala ning koosolekute ruumid. Teisel korrusel on kontorid ning veel koosolekute ruume.
Tootmisest
Kahjuks tootmisest pilte teha ei tohtinud, kuid saan kirjeldada seda. Kuuldavasti on tulemas video tootmisest, siis kindlasti jagame seda ka teiega! Tootmisesse sissepääs on avatav vaid kiipkaardiga (sinna ei pääse isegi Avoria müügiinimesed) ning esimese asjana kõndisime kauba väljasaatmise ruumidesse. Saime kõndida kaks sammu ja juba ootas meid ees esimene peatus. Edasi ei tohtinud minna enne, kui olime oma jalanõudele saanud kilekatted peale, mille sooja õhuga “sulatas” vastav seade. Peale seda võisime liikuda edasi järgmise kiibiga avatava ukse juurde, kus asus vaheruum ettevalmistamaks veelgi suuremat hügieenilisust. Seal anti meile selga ühekordsed valged kitlid. Desinfitseerisime käed ning panime pähe võrkmütsid. Ruum oli jaotatud kaheks. Kui üks jalanõu oli järgmise kihi kilega kaetud, võis astuda teisele ruumi poolele ning kiletada teise jala.
Lõpuks jõudsime tootmisesse. Kõikjal jooksid torud, ringi askeldasid valgeis riideis inimesed ning seadmed täitsid, panid peale silte ning rullisid vedelikke ja muid seal toodetavaid tooteid. Meile räägiti kogu tehases jooksvatest torudest, kus sees jookseb nii taimne glütseriin, propüleenglükool kui ka nikotiin. Torud on erilised selle poolest, et kogu tootmise käigus ei puutu ükski komponent kokku õhuga enne, kui pudelisse jõuab. Seda siis selleks, et tagada esmalt puhtus ja teiseks tooraine omadused. Nikotiin hakkab õhuga kokkupuutel oksüdeerima, taimne glütseriin aga imab endasse ümbritsevast õhust niiskust ning poleks enam 99,8% puhas, nagu ta algselt oli.
Tipptasemel labor
Meil lubati ka külastada laborit. Selle labori kroonjuveeliks ning kõige suuremaks tööloomaks on spektrofotomeeter. See seade maksab olenevalt konfiguratsioonist 1,5-3mln eurot. Selle tohutu hinnasildi taga on aga ka väga kindlad põhjused. Seadmele “sisse söötes” ükskõik missuguse joogi, toiduaine või ka e-vedeliku, on võimalik tuvastada aine täpne koostis! Näiteks mentooli sisaldava e-vedeliku puhul mitte ainult seda, et seal sees on mentool, vaid missugune mentool. Mentoole on kümneid erinevaid. Kõige olulisem selle seadme juures on aga see, et on võimalik tuvastada toote puhtust - kas seal sees on mingisugust mustust, mürgiseid aineid, mida iganes, mida seal olla ei tohiks. Avoria saab oma nikotiini ning taimse glütseriini ainult ühelt tarnijalt ning sellega tagatakse toodete stabiilne kvaliteet. Sellegipoolest käib kogu protsess alati üht moodi: Sissetulev tooraine kontrollitakse spektrofotomeetriga, tootmisprotsessi keskel tehakse seda uuesti ning kui toode on valmis, veel kord. Lisaks on laboris olemas auru testimiseks mõeldud seade. Sellega saab vedelikke aurustada ning olla kindel, et kuumutamisel ei eralduks mürgiseid aineid.
Külastuse kokkuvõte
Kõike seda arvesse võttes ning nähes, mõistan nüüd, kui keeruline ning kallis on tegelikult e-vedelike tootmine kui seda teha kõrgeimate standardite järgi. Arutasin ka e-vedelike turul toimuvat, kus tootjatelt nõutakse üha madalamat ning madalamat hinda. Jõudsin järeldusele, et seda saab teha vaid üht moodi - anda järele kvaliteedis. Sest kui ei toodeta nii, nagu ülal kirjeldatud, ehk ei soetata kõrge kvaliteediga toorainet, ei analüüsita laboris tooteid, ei peeta kinni kõrgetest hügieenistandarditest, siis on tõepoolest võimalik toota üliodavalt. Enamikel tootjatel pole ilmselt nii kõrgeid nõudeid. Tegemist on millegagi, mis läheb meie kehasse, me hingame seda sisse. Kas me tahame tarbida “pagan-teab-kuidas” toodetud asju?
Must turg
See viibki mind järgmiste “toodeteni” - musta turu vedelikud, mida naabermajas keegi “kokku krutib”. Avoria tehases peab läbima tohutu kadalipu, et tootmiseni jõuda, seadmed ja tooraine on puhtaima kvaliteediga. Kas naabermaja poiss, kes Sulle vedelikku segas neid standardeid jälgib? Kindlasti mitte. Kas Sa tead, millest ta üldse vedelikke kokku segab? Kas ta peale tualetis käimist käsi pesi enne, kui Sinule vedelikku segas ja üle andis?
Aitäh, et lugesid.
Rene Vapistast